Suhet on alati võimalik muuta!

-
Jätkan raamatu "Getting The Love You Want" blogi kirjutamist. See pole niivõrd kokkuvõte loetust vaid pigem minu mõtted, mis mul lugemise ajal tekkisid. Seekord lugesin läbi  raamatu I peatüki - LOVE, LOST, FOUND

Mulle meeldib, kui mul on lugemiseks aega, keegi mind ei sega ja muud kohustused ning ahvatlused on kenasti eemal. Seega nädalavahetusel ei tulnud lugemisest midagi välja, sest olime kaasaga maal, ilm oli imeilus ja nii tore oli koos toimetada. Esmaspäeva hommikuti sõidab mu kallis mees taas Tallinna tööle ja mul on aega teha asju omaette, omas rütmis ja endale sobival viisil. Poeg (16 a) on piisavalt suur ja saab kenasti ise hakkama. Kõige toredam, et minu ellu on saabunud periood, kus mul on mõlemad variandid olemas. Saan tegutseda ja koos olla oma perega ning seejärel on mul võimalus veeta päris palju aega omapead.


30 märts. I peatükk. LOVE, LOST AND FOUND

Paarisuhe on ajas muutuv. Minu vanemad elasid ajal, mis 26 aastane mitte abielus olev naine oli juba lootusetu vanatüdruk. Tänapäeval on enamus nii noori naisi vallalised ja alles otsivad oma õiget. Lühi-ja pikemaajalisi suhteid on rohkem, abiellumisi vähem, üksikvanemaid rohkem, lahutusi rohkem, üksinda elavaid inimesi on rohkem … Maailm on muutunud “mina” keskseks. H ja H toovad paraleeli, et mida enam meil on I Phone ja I Pad’e, seda enam on inimesed keskendunud “I”-le ehk iseendale.

Ja samas on asju, mis ei muutu, isegi siis, kui me ei taha seda endale tunnistada. Paljud meist on suhetes haiget saanud ja seejärel otsustanud, et ma ei vajagi kedagi, saan ise hakkama. Nii ka mina. Olin korduvalt pettunud, kuniks lubasin endale, et ma ei lase enam kunagi endale haiget teha ja selleks on parim viis, kedagi endale enam mitte päris lähedale lasta, kindlustada endale igasugune sõltumatus ja iseseisvus.

Vaatamata selle otsusele ma ikkagi armusin ja armumine pole asi, mida me planeerime, see juhtub meiega. On alati juhtunud ja ilmselt jääbki juhtuma. Me tõmbume teineteise poole, sest koos olles tunneme end tõliselt elusana, võime tähele panna, et meil on süda, mis hakkab kõvemini lööma, kui kallim helistab või ees ootab temaga kohtumine. Tunneme rõõmu, põnevust, igatsust, kirge, uudishimu, teadmatust, segadust ja kõiksugu tundeid, mis annavad märku, et me tõesti elame täie rinnaga nagu eesti keeles on kombeks öelda. Kusagil sisimas on meil unistus, et see jääbki nii, et oleme koos, armastame teineteist ja hoiame teineteist elu lõpuni.

Seega, üks asi, mis pole ajas muutunud on inimeste vajadus olla turvalises, hoolivas, toetavas, armastavas ja nii emotsionaalselt kui füüsiliselt lähedases suhtes. See igatusus on meie DNA-sse sisse kirjutatud. Me armume ja loodame, et see inimene on see, kes suudab seda kõike meile elu lõpuni pakkuda. Kui oleme otsustanud üksi elada, siis ei tähenda, et vajadus turvalise ühenduse järele meil kaoks. Muidugi saame hakkama ja jääme ellu ja võime elada täiesti rõõmupakkuvat elu. Ei saa tähele panuta jätta uuringute tulemusi, mis kinnitavad, et inimesed, kes elavad õnnelikult paarisuhtes on tervemad, edukamad, rikkamad ja õnnelikumad, kui need, kes elavad üksi. Samas mittetoimivad suhted laastavad meid ja need inimesed on õnnetumad ja haigemad, kui need, kes elavad üksi. Me vajame toimivaid, turvalisi ja toetavaid suhteid sünnist surmani.

Teine asi, mis pole ajas muutunud ja ilmselt kunagi ei muutu on armumise lõppemisega seotud pettumus ja paarisuhte lõppemisega kaasnev valu. Oh, sellest valust on saanud inspiratsioone tuhanded muusikud, kunstnikud ja poeedid läbi aegade. See on valu, mida tõenäoliselt kõik meist on vähemal või rohkemal määral kogenud ning mida me hea meelega enam kogeda ei tahaks.

Ja ometi väga palju inimesed jätkavad samas mustris elamist - armuvad, pettuvad, lähevad lahku … armuvad uuesti, pettuvad uuesti ja lähevad taas lahku … jne mitmeid ja mitmeid kordi … mõned armuvad kõrvalsuhtes ja pettuvad ka seal ja lähevad kõrvalsuhtest lahku … mõned ei lähe lahku ja valivad elada nähtamatus lahutuses, st elavad küll koos, aga lähisuhe puudub … mõned eelistavad pärast mitmeid pettumisi elada üksi…

Tundub igati loogiline, et me vajame turvalist ja toimivat paarisuhet, kus me tunneme end õnnelikuna, tõeliselt elusolevana, turvaliselt ja naudime põhjatut lähedust ning anname seda edasi oma lastele, kuid mille kuradi pärast me peame kogu aeg pettuma ja valu tundma. Kas nii peabki olema? Kui jah, siis miks? Kas igatsetud paradiis on üldse olemas?

On. Jumal tänatud! :) Nii nagu olen korduvalt haiget saanud, põgenenud valu eest ja uuesti armunud ja uuesti haiget saanud, olen kogenud ka tõelist paradiisi. Ma ei teadnud, et see on olemas ja olin kaotanud usu, kuniks minu ellu tuli see sama Imago suhteteooria ja seesama raamat. Lugedes H ja H raamatut tundus, et kirjutatu võib tõesti vastata tõele ja selle paradiisi kogemiseks on ainuke viis praktiseerida kõike, mis raamatus kirjas.

Enne praktiseerimist on hea teada, kuidas meie aju töötab ja esimeses peatükis on sellest pikalt juttu. Proovin selle lühidalt kokku võtta.

  1. Meie aju talletab mällu kõik negatiivsed ehk ebamugavad, valusad, hirmutavad kogemused, et tulevikus meid nende eest kaitsta. Me ei pruugi neid kogemusi mäletada, aga meie aju mäletab neid valusiad tundeid ja reageerib kohe, kui olukord sarnaneb minevikus kogetuga. Nt kui lapsena isa kuri pilk tähendas, et tal on paha tuju ja see tähendas peksa saamist, siis kohandus laps jälgima, mis tujuga isa kodu uksest sisse astub, et vajadusel kohe teise tuppa põgeneda, et talle mitte jalgu jääda. … täiskasvanuna võib see paarisuhtes kujuneda olukorraks, kus partner tuleb koju tööst väsinuna ja stressis ning sooja kalli ja musi asemel on teine pool juba tajunud ohtu ning hoiab end kartlikult partnerist eemale. Kumbki ei tea, mis tegelikult teisel mureks on, aga mõlemad on juba reageerinud. Me õppime alateadlikult juba ette vältima võimalikke negatiivseid kogemusi, sest me tahame ellu jääda ja tunda end turvaliselt. Meil on alateadlikult kaasas rohkem hirme, kui oskame arvata. H ja H väidavad, et 90 % meie tänastest probleemidest tulenevad lapsepõlve negatiivsetest kogemustest.
  2. Meil on võimalik, need valusad kogemused ümber programmeerida. Arvamus, et minevikku ei saa muuta, ei vasta päris tõele. Iga kord kellegagi suheldes, tekivad meil ajus neuronite vahel ühendused. Kui kogemus on pidevalt negatiivne, siis kinnistub arusaam, et nii ongi. Nt kuri pilk tähendab kas füüsilist või vaimset karistust. Kui me hakkame aga saama korduvalt kogemusi, et kuri pilk tähendab hoopis võimalust omavahel turvaliselt rääkida oma tunnetest ja olla teineteisele toeks, siis teatud aja jooksul tekivad ajus uued ühendused ja kinnistud uus juhtetee neoronite vahel, mistõttu tekivad ka uued arusaamad ja uued mälestused seoses mineviku kogemustega. Nt kurja isa asemel mäletame isa, kellel polnud teadmisi ega oskusi, et oma tunnetega toime tulla. Ainuke viis, mida ta oskas ja oma vanematelt “õppinud” oli teha teistele haiget. Ilmselt tundis end väga üksi ja abituna ning sellega toime tulemiseks kasutas ta vägivalda. Meil on võimalus mõista, miks sellised olukorrad kujunesid ja mõista neid inimesi, küll agaei pea me nõustuma, et see oli õige ja hea viis oma tunnetega toime tulemiseks. Me kõik teeme vigu ja saame olla tänulikud, kui oleme võimelised oma vigadest õppima.
  3. Kokkuvõtteks, meil on nn vana aju, mis käitub automaatselt ja mis jälgib pidevalt, kas minu partner on turvaline. Kas ta on minu jaoks olemas, kui teda vajan? Kas saan teda usaldada? Kas ma olen tema jaoks oluline? Kui vastus on EI, siis on roomaja aju ülesanne meid võimaliku või päris ohu eest kaitsta, kas põgenedes või rünnates. Siis on meil on nn uus aju, mille ülesandeks on analüüsida, millised ohud on reaalsed ja õppida, kuidas oma hirmudega efektiivselt toime tulla. Hirmud on väljakutsed, et saada targemaks, tugevamaks, turvalisemaks ja paremaks inimeseks, mitte selleks, et neid põlvest põlve edasi kanda ja maailma aina rohkem hirmu külvata. Me ise loome maailma, kus elame. Kas tahame elada pidevas hirmus või soovime luua maailma, kus hirmudest saavad meie sõbrad? Mida külvame, seda lõikame… kõike on võimalik muuta, kui alustame muutmist iseendast.

Eelmine
"Getting the Love You Want" raamatu lugemise blogi

Sellel postitusel on 7 vastust

tfzuROGW (tBgMdfLeCKNcFJ, 1. oktoober 2020)
RTuDfMZCsPBq (NLBSMvYf, 1. oktoober 2020)
xLPiBJsZ (RoOcnFUQad, 19. august 2020)
chJCnWNFfR (DoxpkugbqHmezt, 19. august 2020)
KTNngUihje (lEWfpiFhJjmoy, 4. aprill 2020)
adOGNLRpmBvHTM (LqAZsSQdXBmbaNIj, 4. aprill 2020)
Armumine on nagu viirus, võib ootamatult tabada igaüht... (Pille, 30. märts 2020)

Lisa kommentaar

Email again: