Minu olulised õppetunnid.

Aastal 2004 olin seisus, kus suhted teismelise pojaga olid niivõrd keerulised, et lihtsalt pidin midagi ette võtma. Sattusin lugema "Pere ja Kodu" ajakirja, kus oli info lapsevanematele mõeldud kursuse kohta. Tol ajal oli see haruldus, minu teada esimene avalik kursus Eestis, kus õpetati suhtlemisoskusi.  Panin end kirja. See oli Gordoni Perekooli kursus. Olin tõeliselt vaimustuses, sest sain teada, et suhete parandamist saab päriselt õppida, sest siiani olin arvamusel, et kui oled hea inimene, siis suhted toimivad... Andsin endast parima, aga sellest ei piisanud. Samuti sain aru, kui ebapiisavad on minu suhtelmisoskused, keegi polnud ju kunagi õpetanud, kuidas päriselt kuulata või julgelt, avatult ja sõbralikult väljendada oma mõtteid, vajadusi ja tundeid. Mingil põhjusel on arvatud, et kuulamisoskust vajavad vaid terapeudid, kuid õnneks nägi Thomas Gordon, kuidas vanemad on oma lastega hädas ja põhjuseks puudulikud oskused ning töötas välja just vanematele mõeldud kursuse. Hiljem lisandusid kursused ka õpetajatele ja juhtidele ja klienditeenindajatele, ühesõnaga kõigile, kes soovivad oma suhteid parandada. Pärast esmast kogemust soovisin oma oskuseid veelgi parandada, sest tundsin, et olin alles teekonna alguses ja sealt saigi alguse minu tänaseni kestav suhtlemisoskuste teadlik treenimine. Olen läbinud erinevaid väljaõppeid (vt minu cv-d) ja endiselt tajun, et minu teekond on alles poole peal, sest pidevalt õpin juurde. Toon teieni oma senised olulised õppetunnid:


  • Suhteid on alati võimalik muuta, kui muudan iseennast. Olen kunagi ise öelnud ja ka teisi kuulnud ütlevat, et „Midagi pole teha, ma lihtsalt olen selline“ või „Ta lihtsalt on selline. Ta ei muutu. Inimesed ei muutu.“ Täna saan suure kindlusega väita, et inimesed on võimelised muutuma ja seeläbi oma elukvaliteeti oluliselt parandama. Tõsi, muutumine pole alati lihtne ja üldjuhul ei käi püsivad muutused kiiresti, kuid see on reaalselt täiesti võimalik. Meil on võimalus olla oma harjumuste ja hirmude ohvrid või võtta vastutus ja asuda tegutsema. Nt enamus meist ei oska kuulata ja mitte sellepärast, et me ei taha, vaid sellepärast, et me isegi ei tea, et me ei oska kuulata... Paljud vanemad on mures, et nende laps ei räägi nendega või enamasti pöörduvad naised murega, et nende mehed ei räägi nendega ... See on üsna selge tagasiside sellest, et kuulamisoskused on puudulikud, kuid tihti arvatakse, et probleem on hoopis rääkijas. Võimalik, aga 90% on tegu just puuduliku kuulamisoskusega.
  • Ainult mina vastutan oma elu ja suhete kvaliteedi eest. Kui annan vastutuse teisele, siis võime olla üsnagi abitus ja lootusetus rollis, sest kui teine ei muutu, siis ei muutu ka  minu elus midagi. Imago suhteteoorias on lause, et „Sa ei saa oma partnerilt seda, mida soovid, sest ta ei taju sind turvalisena.“ Vaid hirmunud ja stressis inimene on ärritunud, vihane, endasse tõmbunud jne, seevastu rahulik ja tasakaalus inimene on avatud ja heatahlik. Kui võtan vastutuse oma käitumise eest endale, siis saan valida, kas toon vestlusesse juurde pinget ja ebaturvalisust või hoopis mõistmist, rahulikkust ehk turvalisust. Vastutuse võtmisel on ainuke küsimus pingelistes olukordades endale see, et mida mina saan praegu teha, et suhtes oleks praegu rohkem mõistmist, ärakuulamist, koostööd jne. Kui sinu käitumine muutub turvaliseks, siis see mõjutab ka teise inimese käitumist, tahame või mitte, me mõjutame teineteist.
  • Kui see, mis ma teen ei too oodatud tulemust, siis on vaja teha midagi teistmoodi. Lause „Ma olen kõike proovinud - heaga ja halvaga, aga miski ei tööta“ on taas mulle nii tuttav lause. Täna, kui mul on endal mõtted ja teadmised otsas, siis küsin kellegi kompetentsema inimese käest, kes on minu arvates selle oma elus saavutanud. Kõik meie käitumised, valikud, arusaamad on õpitud ja kui miski ei tööta, siis oleks otstarbekas oma teadmised küsimärgi alla panna ning küsida targematelt hea nõu. Nt mina õppisin lapsepõlves, et kõige parem on oma asjadega ise hakkama saada ja teisi mitte oma muredega tüüdata. Minu enda lähisuhetes selline lähenemine ei töötanud, vaid viis mind emotsionaalsemalt kaugemale nii oma lastest kui abikaasast. Pidin leidma uue lähenemise. Täna olen ma väga tänulik, et oskan oma muresid jagada ja keegi mind kuulab ning samuti tunnen tänu, kui keegi usaldab mind, et oma muredest mulle rääkida. Tekib lähedus, mõistmine, toetus, hoolimine ja koostöö.
  • Heas ja toimivas suhtes on konfliktid igati normaalsed ja tervitatavad nähtused. Mul oli meeletu hirm konfliktide ja ebamugavate emotsioonide ees, olin alati valmis alla andma või põgenema. Hoidsin paljud häirivad teemad endale, et mitte tüli tekitada. Arvasin, et kes kannatab, see kaua elab. Täna tean, et pinged on igasse suhtesse algusest peale sisse programmeeritud ja need on teretulnud olukorrad, sest just siis saab areng toimuda. Küsimus pole selles, kas teema tõstatada vaid kuidas seda teha. Kõik allasurutud teemad toovad suhtele vaid kahju, sest siis tunneme üksindust, pettumust, kurbust, viha, abitust, mittemõistmist, hoolimatust, väärtusetust jne. Kui sain teada, et ebameeldivaid teemasid on võimalik turvaliselt jagada ja kuulata, siis tänu sellele olen saanud kogeda väga sügaval tasandil mõistmist, toetust, lähedust, usaldust ja kergendust ja tervenemist.
  • Suhe on nagu elav organism, mis vajab pidevalt hoolt ja tähelepanu. Kui käisin oma mehega esimest korda paaride töötoas, siis lootsin väga, et pärast 2,5 päeva on meie suhe taas korras ja nii jääbki. Terapeudina kogen tihti klientide ootust, et terapeut teeb suhte korda ja siis nii jääbki. Meie keha püsib tervena, kui ta saab igapäevaselt vajalikke toitaineid, kehalist aktiivsust, puhkust, mõõdukalt positiivset emotsionaalset laengut jne. Pole võimalik, et elad tervislikult 2,5 päeva ja siis ülejäänud elu jooksul on hea tervis tagatud. Sama on suhtega, see on pidev igapäevane protsess. Mida rohkem ma panustan igapäevaselt, seda stabiilsem ja tugevam on suhe. Kui jätan suhte unarusse, siis mingi aeg see toimib justkui ise, aga tegelikult käib juba käärimisprotsess ja ei lähe väga kaua, kui kaas pealt lendab ja ebameeldiv pinge plahvatab. Täna saan sellest aru ja proovin küsida endalt iga päev, mida ma saan teha, et suhe püsiks hea.
  • Suhte areng kestab elu lõpuni. Üks minu õpetaja ütles, et inimene ei arene enam siis, kui ta on surnud. Lähisuhe on minu jaoks üks intensiivsemaid õpikeskondi, sest pidevalt saan reaalset tagasisidet, kas minu käitumine on olukorda parandav, turvalisust hoidev või segadust ja pingeid tekitav. Jutt, et me oleme nii kaua koos olnud ja meil enam arengut pole, kirge pole, kõik on igav ning ette teada ei vasta tõele kui me pidevalt õpime ja muutume. Saan omast kogemusest väita, et pärast 16 aastat abielu läheb meie suhe endiselt aina paremaks, sügavamaks ja mõistmist on aina enam. Õppimise protsess kestab elu lõpuni...
  • Suhted mõjutavad ostseslt meie vaimset ja füüsilist tervist.